Olen olnud koerahull kogu oma elu. Nii kaua, kui ma mäletan olen mänginud vōimalusel naabrikoertega ja ikka mangunud ka omale sōpra. Varajases lapsepōlves käis meil kodus külas  vetelpäästekoer Mollu, kes oli minu kōrval nagu jōehobu. Mäletan, et ta karv oli nii pehme ja lōhnas imelikult ja nina oli nii suur ja ta puhus tatimulle, kui magas. Nii armas oli!

Päris oma koer osteti mulle 1987 , kui käisin kuuendas klassis. Siis tuli meie pereliikmeks kolli Seffi. Temaga käisin läbi kōik koolitused ning sealt tekkis huvi ka koertenäituste vastu. Meil ōnnestus ka Seffuga käia kolmel näitusel . Seffi elas meiega 10 ōnnelikku aastat.

2000 aastal, kui olime kolinud elama eramaija oli kindel plaan uus koer omale soetada. Leidsime ajalehest verekoera kutsikate müügikuulutuse ning läksimegi neid vaatama.

Mulle on alati meeldinud suured ja karvased koerad, kes ei ilasta . Nüüd kolmandal korral kutsikaid vaatama minnes marsissime kaasaga koju lühikarvalise ja ohtralt ilastava verekoerakutsikaga, kelle passijärgne nimi oli Baroness, kodukeeles lihtsalt Betty :). Betty oli müügis viimane kutsikas, kes oli omanikele tagasi toodud. Ta oli alakaalus ning tavalisest veidi närvilisem. Arvasime ise, et eelmised omanikud vōtsid verekoera omale vōitluskoeraks tema tōunime järgi sest tal olid kintsudel ja ninal hambajäljed ja koera tagasi tuues öeldi, et ei sobi - liiga leebe. Nii meiest  siis saidki järgmiseks seitsmeks aastaks jahikoera omanikud.

Betty oli verekoerale omaseid koerusi täis. Puberteedieas oli ikka raske küll! Te ei kujuta ettegi, kui tillukesest pilust vōib suur loom ennast läbi vingerdada! Hiljem Betty rahunes oma pubekaenergiast ning me saime metsas jalutades ta lahti ikka ka lasta, kuid üsna pea selgus, et näitusekoera temast ei saa sest tal oli alahambumus. Leppisime sellega, et meil on lihtsalt armas perekoer, kuid näitusekirg minus säilis. Kui Betty sai nelja aastaseks lōi välja epilepsia vt. http://www.lemmikajakiri.ee/est/?articleID=623.
Neli aastat üritasime me neetud haiguse vastu hakata. Betty suri 23.06.2007 maokeeru tagajärjel.

Selge oli see, et me koerata elada ei oska aga ka verekoera enam vōtta ei söendanud. Liiga koledad olid olnud viimased neli aastat, kuid selge oli, et ka uus koer peab olema jahikoer. Üheksa päeva peale Betty matuseid oli vaja tööreis teha Tartusse. Tagasiteel jäi silma welshi springerspanjeli kutsikate müügikuulutus. Kuna olime kutsikate kodule täiesti juhuslikult nii lähedal otsustasime neid vaatama minna. Ütlen ausalt, et konkreetselt seda tōugu ma ei soovinud ning ei teadnud ma ka antud tōust suurt midagi. Kui me aga nägime vastu jooksmas punaseid kutsikaid suurte kōrvadega ei suutnud ma ka ilma koerata sealt enam ära tulla ja kuna emaseid enam polnud, siis tuli meiega koju welshi springerspanjeli poiss Bruno alias Bennu. Bennul hakkas kohe näitustel hästi minema ja koolitusel oli ta edukas, kuid soov omada rohkem koeri, kui üks sai minust vōitu ning aasta hiljem ehk 2008, kui kennelis Speckled sündis uus pesakond welshe tuli Bennule seltsiks noormees nimega Speckled Amor ehk Aksel. Aksli valisime just sellepärast, et tal on hästi palju punast karvkattes, et ta  on omalaadsete seas täiesti ainulaadne. Kasvataja Tiia ütles kohe , et peame näitustel käies sellega arvestama, et kas Aksel meeldib väga vōi ei meeldi ta üldse. Nii ka on. Nüüd on mul kodus ühe tōu esindajad, kuid täiesti erinevad nii välimuselt, kui ka iseloomult. Loodan väga, et mul ōnnestub oma poisse kasutada ka aretuses sest nad on just sellised, nagu ühed welshid olema peavad.

Minu koerad söövad     ja on ōnnelikud! :) :)